Midagi huvitavat ei toimu...

Nagu ma kirjutasin eelmisel postitusel, et kavatsen õppida soome keelt. Juba osakan arvuda soome keeles nullist kümneni. Ei ole nii suur saavutus, aga ikka... Nolla, yksi, kaksi, kolme, neljä, viisi, kuusi, seitsemän, kahdeksan, yhdeksan, kymmenen. *Kirjutamise praktika ka oluline.:)* Soome keeles arvusid väga sarnased eesti keelega, aga siiski erinevad.

Sel nädalal digiülikoolis oli ainult üks päev loengutega. "Teaduse alused" aine raames jätkame küsimustikuga edasi: kuidas õigesti koostada küsimused, küsimuste tüüpid, kuidas teha küsimustik vastajate jaoks lihtsam ja mugavam. Praktiseerime oma teadmised ka koduse ülesande kaudu.
Iga nädal, vestlen eesti keele õppejõuga esmaspäeviti ja teen kodused ülesanned ka.

Ühtekokku, midagi huvitavat ei toimu. Päevad praegu jooksvad nii kiiresti... Loodan et eriolukord lõpeb varsti - tahan näha abikaasat ja teised sugulased, tahan käia ülikoolis, tahan suhelda erinevate inimestega.

Комментарии

  1. Maria, kannatlikust! Jah, meil on väga vähe õppetundi. Olen nõus , et kui õpitajad ei vaata meie kodutööd, siis mootivatsiioni üldse ei ole. Kui see, mis me õppime ei kaasanud teisega inimesega soovi teha on vähem. Aga võib olla see mõtte annab sulle mootivatsiioni: Õppime ise sellised oskused, mis annavad meile raha või eelistused tulevikus :) Varsti kohtume

    ОтветитьУдалить
    Ответы
    1. Aitäh, Anton, komentaare eest! Olen sada protsenti nõus, et soov teha kodutööd kaob, kui näen, et teised ei tee :D nagu, nad ei tee, miks siis ma teen? Aga samas ma ka näen, et mõned teevad, seega õppimine ei peatu! Ja siis ma püüan ei jää taha. :)

      Удалить

Отправить комментарий

Популярные сообщения из этого блога

Mina noorsootöö üliõpilane - juhendajana

“Kutseala kogukond” aine reflektsioon

E-õppimine, hea tuju ja enesereflektsioon.